See nädal oli väga töörohke. Mul oli
kaks väga tähtsat ülesannet korraga, millele keskenduma pidin, pluss veel oma
asjad. Samas on hea, kui on palju tööd, päev läheb väga kiirelt. Pidin ühe esitluse kokku panema ja sain päris hästi
hakkama. Ka tegin ühe plaani ühe õhtuga, mis meeldis teistele. Wuhhuuu, vahest tuleb
töö ikka väga hästi välja, lihtsalt ise pabistan rohkem. Ehk järgmine nädal
tuleb vähe rahulikum.
See nädalavahetus tuli Hellu ka
külla. Üllatuseks pidid olema, et venna tuleb ka, aga isa reetis neid ära. Ei
tohi liiga agarpagar olla =) Kahjus sel nädalavahetusel lufthansa streikis ning
venna ei saanudki tulla. Oh well. Jään siis järgmist korda ootama.
Õega käisime ringi Erlangenis,
Nürnbergis ja Münchenis. Sel nädalavahetusel oli sooja 17 kraadi. Mõnus ! Erlangenis
jalutasime schlossgardenis ehk siis lossiaias. Väga mõnna sügisene ilm oli.
Siis käisime poes ning läksime koju kokkama. Õhtul läksime Nürnbergi, sest
tahtsin näidata Hellule vaadet, mis avaneb künka otsas olevast lossist. Ilus
vaade oli, ilm oli ka nii soe ja selge. Käisime ühes rokipubis ning läksime
koju, sest olime mõlemad väsinud. Münchenis käisime Mareinplatz’il ja
linnamuuseumis, kus oli 30.ndatest inspireeritud moenäitus. Muuseum oli
4.korruseline ning seal oli mitmeid erinevaid näituseid - Müncheni kohta, II
maailmasõja kohta, moe, 70’ kohta, erinevate kogujate asjade näitus, mida keegi
on kogunud ning pillide näitus, pluss veel nukkude näitus. Päris huvitav oli
ning veetsime seal oma paar tundi. Jäime mõlemad väga rahule, et oli
mitmekülgne muuseum. Seejärel sõime ühes pubis - mina kõrvitsasuppi ja Hellu
kotletti ning jooksime tagasi rongijaama, et rongile saada, kuna olin
broneerinud sushi koha meile (mida lükkasin edasi esialgsest kuupäevast, sest
Kaarel pidi saabuma järgmisel päeval). Kuna Kaarel ei tulnud, ei hakanud ma
sushi bronni tagasi eelmisele päevale tooma. Kui rongiga tagasi Erlangenisse
jõudsime, olime nii väsinud ning otsustasime, et lähme hoopis minu kodu lähedal
olevasse pubi-restorani - Drei Linden. Nad teevad maailma suurimat šnitslit. Nagu reaalselt.
Mu taldrik oligi üks suur šnitsel ja see oli veel väike portsjon. Nüüd saan
aru, miks inimesed tulevad restoranist välja fooliumipakid käes. Nimelt saab
kohapeal toitu kaasa pakkida, laudade peal on fooliumirullid. Ja ka meie
kasutasime seda, et oma toitu kaasa võtta. Lihtsalt ei jõua ära süüa seda
hulka, mis ette pannakse seal. Koju jõudes selgus, et ka Hellu lennud on
tühistatud. Õnneks sai ta teise firma lennud ning kõik kulud kandis lufthansa.
:)
Nälg :)
Natuke uhke ka enda üle :) Ehk aasta tagasi sai kõvasti mõttetööd tehtud ja parimat kursuse tööd valmistades :D Väike jälg ajalukku jäetud.
Sel nädalal oli ka tööl veel
pingeline. Palju teha, aga sain kõigega hakkama. Kolmapäeval käis meie
peakorteris RUN-DMC solist motivatsioonikõne pidamas. Väga lahe inimene oli ja
oska nalja teha. Pärast räppis ning laulis meile popimat laulu. Väga väga lahe
oli. Õnneks mul oli hea koht, ni iet sai paar head videot ka teha :D
Neljapäeval käisime ühes teises
linnas laohoones oma selle aasta toodangu kvaliteeti kontrollimas. Üleüldiselt
oli kvaliteet parem kui eelmine aasta ning päev läks väga ruttu seal. Minu jaoks oli vahva sõit sinna ja tagasi, sest
siis avanes vaade ümberkaudsele loodusele. Siin on nii palju künkaid, orge ja
põlde ning iga nurga taga on mõni väike saksa külake - mis oleks nagu keskajast
pärit - hallid hooned punaste katustega. Ühes kohas märkasin ka sellist
künkast, mis oli 6 m kõrge ja meenutas meil mere ääres olevaid panku. Ju siis
selles kohas oli kunagi jõgi jooksnud, sest nüüd oli jõeks üks väike nireke ja
orgu katsid laiad põllud.
Nädalavahetusel otsustasime sõpradega
teha õhtusööki, mis oli väga lõbus. Üks itaalia tüdruk, kelle juures pidu
toimus, tegi pastat, itaalia poiss brucetta’si (sai tomati, küüslaugu ja
oliiviõliga) ning üks hispaania tüdruk tegi sangriat oma isa retsepti järgi.
Sangria oli väga hea, pasta kohta ütleks, et oskan ka ise sama maitsvat teha.
Brucetta oli väga hea. Seejärel rääkisime juttu, kui saime teate, et meie
prantsuse sõber, kes elab Pariisis, ütles, et seal toimus tulistamine. Olime
kõik šokis. Saime aru, et ainult ühes kohas toimus tulistamine, kuid hommikul uudiseid
lugedes oli tulistamised toimunud 6-s erinevas kohas. Nii õudne! Selgus, et
meie sõbra kolm sõpra/tuttavat oli surma saanud, sest see oli ta ülikooli
piirkond ja ta ütles, et ta kodu pole ka väga kaugel sellest tänavast. Tunnen,
et mitte kusagil ei saa sa enam end turvaliselt tunda ja elu ei tohi võtta „granted“,
sest kunagi ei tea, palju sulle on antud ning oma lähedastele peaks ütlema rohkem,
kui palju nad sulle tähendavad ning kui kallid nad sulle on, sest paraku
restorani sööma minnes, et pruugi sa kunagi enam elusalt koju jõuda.. Sel
raskel hetkel tundsin, kuidas tahan olla oma kõige kallimaga ja saada tuge.
Loodan, et järgmine nädal on töö
juures tore ja tegus ning maailma terveneb.
