9.nädala lõpp // 10. nädal // 11.nädal

9.nädal

See nädal oli raske. Emotsionaalne ja töö-alaselt raske. Mulle kohe üldse ei sobi, kui ma ei saa aru, mida teha tuleb. Muutun nii rahutuks. Ilmad olid ka sombused.

Nädalavahetusel koristasin korralikult ning käisin Nürnbergis rugby mängu vaatamas. Esimest korda. Täitsa põnev oli ja kaasahaarav, kuid kõik elasid kaasa erinevalt - sest mängisid New-Zealand ja France. Osad elasid kaasa prantslastele (olles siis ise prantslased või lihtsalt neile meeldis see võistkond), teised NZ (kes kannavad sel hooajal adidase poolt välja töötatud All Black's T-särke, vormi ja spetsiaalselt neile tehtud tosse.)

Pühapäeval väisasin „Fall Festivali“ Erlangenis, mis tähendas, et kõik poed olid pühapäeval lahti (juhtub 5 x ainult aastas). 

Ma teostasin nn window-shopingut ning leidsin mõningaid asju, mida tahaks osta järgmine kuu. =) Eks näis...

(Nüüd kaks nädalat hiljem blogi kirjutades, ei mäleta, mis need olid - hea kalaaju :D )

Leidsin omale vannitoa tahvli - see keskmine !

Sügis linnakus

Rattaga koju sõites

Rattaga koju sõites vol.2

10.nädal

Head 10.nädalat mulle siin väljamaal ! Juhhei ! Ajaliiv ei peatu. Tunnen end juba osana sellest ühiskonnast, samas igatsen väga koduseid ja oma kõige kallimat. See nädal on alanud juba paremalt ning positiivsemalt. Näeks nüüd päikest ka oleks kõik tip-top.

Nädalavahetusel käisin koos Ineš'iga Franconian Switzerland'is matkamas  - beerhiking'ul. Meie valisime oma teeks 10 km pikkuse raja - Frankenweg. Kõigepealt sõitsime bussiga Erlangenist Eschenau'sse, sealt läksime rongi peale ning sõitsime Gräfenbergi, kus võtsime järgmise bussi, et Thilsbrunni jõuda. Sealt meie matk algaski. Päev oli küll udune, aga õnneks vihma ei sadanud. Matkarada oli korralik, kruusakattega või siis sillutatud teega. Nägime mitmeid peresid teekonna alguses meile vastu tulemas. Kui jõudsime esimese metsani, oli meie teel silt ees, et läbipääs keelatud. Nägime küll, et üks mees läks lindi alt läbi ja sammus edasi. Kuna ühtegi viita ei olnud, kust tiiruga minna, otsustasime ka meie lindi alt läbi minna ja nö "keelutsoonis" jalutada. Olime 50 m jalutanud ja kurvi läbinud ning saime aru, miks tee oli suletud. Selles piirkonnas oli suur torm olnud ning umbes 5 suurt kuuspuud või rohkem oli maha kukkunud ning tee blokeerinud. Mõtlesime, et okei, üritame nendest üle ronida. Päris vahva takistusrada oli, sest pidime otsima kohta, kust üle saaks minna, sest mõnes kohas oli puu diameeter meie nabadeni ja puu alt ka läbi ei saanud minna - oleksime liiga mudaseks saanud. Takistusrada läbitud, sammusime rõõmsal sammul edasi. Ületasime maantee ning olime järgmises metsas. Seal kohtasime 2 ratsutajat, kes nautisid pühapäeva ning jalutasid metsas. Kuna meie kindel silt "frankenweg" oli kadunud, otsustasime jälitada eeskõndijaid. Selgus, et oleme teelt eksinud. Jumal tänatud google maps'ile, kes päästis meid sügavamale metsa minemast. Natuke ekslemist veel ja lõpuks leidsime õige tee ülesse. Olime õigest teest tiiruga mööda läinud ja 90 kraadi teises suunas hakanud liiklema. Meie õnn oli suur ning igal pool silti "Frankenweg" nähes, tänasime neid, kes selle sinna oli üles pannud. 

Jalutasime mööda põlde ja künkaid ning jõudsime Gräfenbergi. Jalutasime künka otsa, kus nägime piisonit ühes aias ning teises (saksa?) raskeveo hobust. Nad vaatasid üksteisele otsa ja suhtlesid omakeeli. Piison oli megasuur. Muidugi hobune ka. Nüüd ma tean, kes neid suuri hobuseraudu kannab, mida ma kirbuturul nägin. Kõndisime edasi ja siis ... nägin väikest šhetlandi poni, kes meenutas mulle niipalju Premit. Oh seda helluse hetke. Paitada teda ei saanud, sest tema aedik oli kahekordse elektritraadiga ümbritsetud - üks traat tema aediku lähedal, teine kaugemal, et võõrad inimesed näppima ei saaks hakata. Hakkasime siis tuletorni/memoriaali poole jalutama ning ta hakkas meid tagasi hüüdma ja nii 7 korda järjest, umbes, et tulge tagasi, vaadake mind veel ja andke porgandit ning paitage. Süda tilkus verd... Ta oli tõesti nagu väike Premi... Memoriaali juures avanes väga ilus vaade ümbritsevatele külakestele ja väikestele mägedele. Tegime seal paar pilti ja isegi päike oli välja tulnud. Nii mõnus soe oli päikse käes, polnud seda ju kaua näinud. 

Jalutasime allapoole küla poole ning otsustasime sööma minna õllerestorani. Arvasime, et oma matkateel kohtame neid rohkem ja saame rohkem väikseid peatusi teha, aga ei. Läksime ühte väiksesse restorani, mis oli madalate lagedega ja seal köeti just ahju. Nii hea soe oli. Tellisime omale toiduks šnitsli, mille peal oli tomat ja juust. Menüüs oli, et see tuleb friikartulitega, kuid tuli hoopis fritüüritud kartulipudruga. Okei. :D Kuna siin on toidud nii suured, siis salat toodi eraldi kausis. Toit oli väga hea - šnitsli kõrvale oli tehtud metsaseene-sinihallitusjuustu kaste, mis andis toidule väga hõrgu maitse. :) Väga väga hea toit oli ! Kõrvale võtsime kohaliku õlletehase Radlerit, milles õnneks ei olnud väga palju gaase. Kõrval lauas istusid 2 naist ja meest. Mehed tegid shotte ja ostsid ka kahele teenindajale shotid, kes pidid neid koos meestega võtma. Mul oli teenindajatest kahju, kuidas nad küll suudavad ja purju ei jää ning kuidas nad töötada nii saavad. :D pärast söömist jalutasime ringi ning otsustasime Gräfenbergi kõrval olevat linna ka külastada, mis oli üks rongipeatus enne Gräfenbergi. Olime umbes 800m rongipeatusest, kui kuulsime rongi signaali, vaatasime kella ja saime aru, et selle rongi peale ei jõua. Aga siin käivad rongid korra tunnis... Nonii jess.. Otsustasime siis vaadata, mis selles väikses külas pakkuda on. Selgus, et ka seal on õllerestoran, mis asus kloostri kõrval. Vanasti olevat mungad seal õlut valmistanud. Säh teile korralike munke! :D Kloostrisse sisse ei läinud, sest seal hakkas mingi palvesessioon pihta, kuhu oli palju vanemaealisi inimesi tulnud. Jalutasime veel ringi tänavatel ning ühel tänaval nägime, kuidas üks auto oli kiviaeda sõitnud. Politsei oli ka kohale kutsutud. Lähema uurimisel selgus, et seal ei olnud midagi tõsist juhtunud, keegi viga polnud saanud, ei juht, auto ega aed. Me mõtlesime, et huvitav mõni majas olija helistas politsei välja või? Sest see tundus nii tühine asi olevat. Ma arvan, et Eestis või Portugalis ei kutsuks keegi sellise asja jaoks politseid välja. Lõpuks oli aeg rongile minna. Sõitsime tagasi Eschenau’sse ning jooksime bussile.. Buss oli ees juba ja rongilt bussile jõudmiseks oli 3 min aega. Vahemaa 800 m. Jõudsime :D Aga päris hull oli joosta pärast 10 km matka. 

11.nädal

See nädal oli rahulikum. Möödus kiiresti. Käisin rattaga 3 päeva tööl. Täitsa hea oli.

Käisin neljapäeval zumbas ja pärast läksin Nürnbergi laste turnimis-batuudi keskusesse. Seal oli neljapäeva õhtul täiskasvanutele soodushind. Paljud inimesed oli halloweeni-temaatiliselt end riietanud ja seal oli päris palju täiskasvanuid, kes jooksid ringi. Ka töölised olid halloweeni teemaliselt riietunud ning ehmatasid inimesi erinevate kohtade peale. Ka mina karjusin :D Ma nägin toda tüüpi ja ma teadsin, et ta ehmatab mind ja trepist üles minnes ta seda tegigi ning ma karjusin :D Nii naljakas oli. Batuudi peale oli äge hüpata, aga kuidagi vigastasin oma kaela ja õhtu jooksul tundsin valu, õnneks järgmiseks päevaks oli see läinud.

Reedel läksin varem koju, puhkasin. Seejärel läksin koos Inešiga linna. Läksime Havanna baari, kus mängiti kuuba rütme. Baarimehed olid väga sikid - mustad püksid, valged triiksärgid, kikilipsud ja traksidega. Väga väga šikid. Ja nende tehtud kokteilid olid väga head. Seejärel läksime Erlköning'i barklubisse, kus tantsisime ja nautisime veel ühte kokteili. Muusika oli vana hip-hop ja mitte päris meie maitse, seega otsustasime õhtu varakult lõpetada. 

Laupäeval läksime kirbuturule. Siin algab kirbuturg hommikul kella 6-st ja kestab 1-ni. Ma ei mõista, kesse läheb hommikul pimedas kirbuturule kell 6 ja 7 ??? :D Ma jõudsin sinna 11 paiku. Väike seiklus, kuid lõpuks leidsin koha üles. Päev oli väga päikseline ning soe. Ostsin omale kirbuturult ühe kaelakee ja karvased kõrvaklapid, mis katavad kõrvu külma eest. Jalgrattaga sõita oli kohe parem, soojem. :) Seejärel läksime shoppama Arcaden'isse ja ma nägin H&M'is kõige ilusamaid ülepõlve saapaid. Nad muidugi maksavad ka "kenasti". Olen nii kahevahel hetkel. Pean veel paar ööd magama ja mõtlema, kas ikka osta neid. Õhtul läksin Ineši juurde, kokkasime ning vaatasime filmi "Paper towns" . Ei olnud nii vägev, kui promotud. 

Pühapäeval oli väga ilus ilm. Jalutasin lõuna ajal. Nii soe oli. Õhtu poole jalutasin ka. Ning juba ongi kaks kuud tööl oldud. Ja üle kahe kuu siin oldud. Head novembri kuud mulle :)

Üksik leheke keset taevast

Üksik lennuk

 (: